Silver küüditati 8-aastaselt, 1. aprillil 1951 koos teiste lastega – ilma vanemateta – Siberisse. Tema seitsmest aastast Siberis on kaante vahele saanud põnev jutustus. Vaata, mida ta ise ütleb:

„Elu oli era­kord­set vahel­dust ja põne­vust täis. Igal juhul olid meie ela­mused pesu­ehtsad ja isik­li­kust seisu­kohast jul­gen väita – ka koge­mist väärt. Nii väärt, et ei oska neid kahet­se­dagi.”

Aimar Altosaar, „Postimees”, ajakirjanik:

„Nõukogude okupatsiooni ja kommunismi­ehitamise eba­inimlikust argi­päevast on ilmunud sadu mälestuste­raamatuid, kuid üks oli siiani puudu.

Silver Silliksaare meenutused maailmast, kuhu ta palju­lapselises Tartumaa peres sündis, on juba esimestest mälu­piltidest era­kordselt julmad ja õõvastavad.

II maailma­sõja lõpu­aastatest kuni 1950-ndate teise poole aega hõlmav „Silveri Siber” mõjub oma suhteliselt väikesele mahule vaatamata monumentaalselt.

Heas sõnastuses täpsed kirjeldused sellest, kuidas 1940­ndate teisel poolel võim käitus ausa talu­perega, kes ei tahtnud kolhoosi minna, isa tapmine, ema vangistamine ja laste küüditamine 1951. aastal selle eest, et nõu­kogude võimule ei meeldinud nende usk.

Sügava mulje jätavad orjatöö ja äärmise viletsuse kirjeldused Siberi kolhoosis maha­laskmisega ähvardavate võimu­esindajate piitsa all, järel­küüditamised ja pere­liikmete julmad kiusamised — seda kõike võim tegi.

Karmile sisule vaatamata on raamat väga kergesti loetav ning elu­jaatav, sest autor ja tema pere ei murdunud kõigele vaatamata, ning meil on põhjust olla väga tänulik selle raamatu eest.”

• ISBN: 978-9916-4-3651-6
• Aasta: 2026
• Lehekülgi: 160
• Suurus: 15 × 21 cm
• Keel: eesti